Mäletad seda tunnet, kui istud reede õhtul kodus, vaikus on nii vali, et see hakkab su kõrvus kajama? Tunned, kuidas maailm kihutab edasi, inimesed kohtuvad, naeravad, elavad – ja sina istud oma diivanil, telefoni käes, lootes, et keegi kutsub sind kuhugi. Kuid kutset ei tule. Jälle.
Üksindus on midagi, mida me kardame rohkem kui ebaõnnestumisi, rohkem kui avalikku häbi. Sest üksindus on see koht, kus me oleme sunnitud vaatama otsa iseendale. Ja see ei ole alati ilus vaatepilt.

Miks me seda kardame?
Üksindus pole ainult see, et keegi pole kõrval. See on peegel, mis näitab meile kõiki neid kohti, kuhu me tavaliselt ei vaata. See toob esile hirmu mahajäetuse ees, mälestused lapsepõlvest, kus meid võib-olla ei kuulatud või ei märgatud. Me kardame, et kui meid pole kellelegi vaja, siis järelikult me ei vääri midagi.
Üksindus paljastab need tühimikud meie sees, mida me oleme aastaid täitnud välisega: suhete, sotsiaalmeedia, töö, kiire elutempoga. Me kardame avastada, et kui kõik need katted eemaldada, ei jää midagi järele.
Ja just seda sügavust me kardamegi. Me ei oska siis sellega midagi peale hakata. Aaga sealt see rahulolu tegelikult tulebki.
Kuidas me seda väldime?
Oled kunagi ennast täis bookinud sotsiaalsetest kohtumistest, kus kõik tundub pinnapealne, aga siiski parem kui omaette olemine? Inimesed täidavad oma kalendrid kõigest, mis hoiab neid eemal oma mõtetest – pidude, projektide, uute hobidega. Põhiline eesmärk? Mitte olla üksi. Mitte kuulata seda häält enda sees, mis küsib, kas Sa oled tegelikult õnnelik.
Sotsiaalmeedia on saanud meie suurimaks põgenemisteeks. Scrollime, like´me, kommenteerime, kuid kas me tegelikult ka suhtleme? Me ehitame illusioone sellest, et oleme seotud, samal ajal lükkame edasi selle hetke, kus peame oma tunnetega ausalt silmitsi seisma.
Asendustegevused, mis täidavad tühimiku
Üksindust välditakse mitmel viisil, kuid kõige levinumad asendustegevused on:
Sõbranna/Sõbra suhetes sorimine – tegeled teiste eludega, et enda elu probleemid unustada.
Teiste probleemide lahendamine – püüad päästa ja parandada kõiki ümberringi, sest enda mured tunduvad liiga keerulised.
Elad teiste elu, mitte enda oma – keskendud täielikult teiste tegemistele, vältides enda unistusi ja eesmärke.
Kritiseerid ja halvustad teisi – keskendud teiste vigadele, et mitte mõelda enda sisemistele tühjusekohtadele.
Meelelahutus – pidev filmide, seriaalide, podcastide tarbimine, et mitte jääda oma mõtetega kahekesi.
Ostlemine ja tööle pögenemine – püüded täita emotsionaalset tühjust uute asjade ja saavutustega.
Tühised suhted ja tutvused – loome kergesti uusi kontakte, kuid ei lase kellelgi päriselt ligi.
Seks, miks kattis vaid füüsilise vajaduse - tunned ennast veel tühjemini peale seda, kui tundsid varem.
Kuidas üksindust vastu võtta ja mida see meiega teeb?
Üksinduse aktsepteerimine on teekond, mis algab hetkest, kui otsustad mitte enam joosta. Kui istud selle vaikusega maha ja hakkad teda kuulama.
Alguses tekib ebamugavustunne. Vaikus võib tunduda rusuv ja tekivad mõtted, mida Sa oled kaua vältinud.
Seejärel hakkavad pinnale kerkima tunded. Kurbus, hirm, rahutus – kõik need, mida oled proovinud peita.
Ajapikku tekib leppimine. Kui lubad endal lihtsalt olla, hakkad märkama, et ei olegi vaja kogu aeg midagi täita.
Lõpuks vabaneb ruum. Sa hakkad leidma omaenda rõõmu, inspiratsiooni ja rahu ilma väliste mõjuriteta.
Kui lubad üksindusel tulla, muutub elu.
Kui lased üksindusel oma ellu, juhtub midagi ootamatut. Pinge väheneb. Sa avastad, et su sees on ruumi hingata. Et sa ei vaja pidevat müra enda ümber, et tunda end terviklikuna. Ja siis hakkad Sa nägema elu teistmoodi – mitte kui pidevat täitumist, vaid tasakaalu.
Luba endal olla see, kes Sa oled, ka üksi olles. Ja Sa avastad, et see on kõige suurem vabadus, mida sa endale võid anda.
Olen selle teekonna läbi teinud ja üksinduse tunne on mu sõber nüüd!
Sisemise lapse rännakul teeme selle koos läbi, minu juhendamisel. Et jõuaksid sügavate tunnete kihtideni.
Kohtume 1. veebruaril, kell 12.00.
Olen siin, et Sind aidata pingest ja üksindusest läbi minna!
Grete
Yorumlar