Vanemliku võõrandamise sündroom: kui nartsissist eemaldab sinult lapsed

Grete Kald
Apr 25
6 min read

Eestis ei kaitse sind keegi, kui lapsed on sinult võõrandatud.

Ma ütlen selle kohe välja: Eestis ei ole sul tuge, kui oled vanem, kelle laps on teisest vanemast emotsionaalselt ja psühholoogiliselt võõrandatud. Advokaadid ajavad protsesse. Ametnikud järgivad juhiseid. Ja sina – sina oled see, kes läheb igal õhtul magama südamevaluga, sest su laps ei vasta enam su sõnumitele. Sest ta ei tule enam külla. Sest ta ütleb sulle silma vaatamata: „Ma ei taha sind näha.“

Mitte sellepärast, et sa oleksid halb vanem. Vaid sellepärast, et keegi teine on süsteemselt töötanud selle nimel, et kustutada sind lapse sisemaailmast.

Olen oma töös terapeudi ja mediaatorina ehk perelepitajana näinud paljusid perekondi, kes peavad tulema toime ühe kõige valusamate kogemustega, mida lahutus või lahkuminek võib põhjustada – vanemliku võõrandamise sündroomiga. Eriti keeruline on olukord siis, kui võõrandajaks on nartsissistlike kalduvustega inimene. Tahan selles artiklis jagada oma kogemusi ja teadmisi, et aidata neid, kes on sattunud sellesse äärmiselt keerulisse olukorda.

Ma kirjutan selle artikli üldiselt aga detailsemaks ja konkreetsemaks lähen oma mõtetega järgmistes artiklites.

Mis toimub Eestis võõrandamisega?

Eestis ei ole ühtegi ametlikku terminit ega selget mehhanismi, kuidas lapse võõrandamist ära tunda või sellega tegeleda. Kuigi Rahvusvaheline pereõiguse praktika tunneb mõistet „parental alienation“, siis meie süsteemis seda ei tunnistata ega mõisteta sügavuti.

Kohtunik võib öelda: „Laps on ise öelnud, et ta ei taha isa/ema näha.“ Ametnik lisab: „Kui laps ei taha minna, me ei sunni teda.“ Ja advokaat ütleb: „Teeme kompromissi, et sa vähemalt kord kuus kohtuksid lapsega.“

Kuid keegi ei küsi: miks laps järsku ei taha? Mis juhtus lapse ja vanema vahel? Milline on lapse psüühiline seisund? Kas siin on toimunud peen manipuleerimine?

Mida võõrandatud vanem Eestis kogeb?

Tunnet, et süsteem ei toimi ega kaitse sidet vanema ja lapse vahel.
Emotsionaalset isolatsiooni: inimesed ei mõista, kuidas laps saab „vabatahtlikult“ sinust eemalduda.
Süütunnet, häbi ja lootusetust.
Soovi alla anda, sest võitlus tundub lõputu ja kurnav.

Paljud vanemad jäävadki vait. Nad ei räägi sellest kellelegi, sest kardavad, et neid peetakse kibestunuks või „probleemseks“. Ja lõpuks, kui nad tõesti enam ei suuda, katkeb side täielikult.

Miks nartsissist võõrandab lapsi?

Nartsissistid kasutavad vanemate võõrandamist mitmel põhjusel, mis kõik teenivad nende psühholoogilisi vajadusi:

Kontroll ja võim – nartsissisti jaoks on suhted sageli võitlusväljaks. Kui suhe lõpeb, kasutavad nad lapsi kui relva, et säilitada kontroll ja võim endise partneri üle. Lapsed on vahend, millega tekitada endisele partnerile emotsionaalset valu.
Kättemaks – nartsissistid tajuvad lahkuminekut isikliku reetmise või hülgamisena. Laste võõrandamine on nende viis maksta kätte selle eest, et sa julgesid suhet lõpetada või nende kontrolli alt väljuda.
Tähelepanu ja ohvriksolemise narratiiv – võõrandades lapsi, loob nartsissist endale "hea vanema" kuvandit, kellelt teine pool üritab lapsi eemale hoida. See annab neile võimaluse saada tähelepanu ja kaastunnet väljastpoolt.
Ego kaitsemehhanism – nartsissistid ei suuda taluda ideed, et nende lapsed võiksid armastada kedagi teist või et keegi teine võiks olla parem vanem kui nemad. Kuidas ise hakkama saada, kui sind ei kuulata?

1. Tunnista olukorda ausalt endale

Lase lahti lootusest, et „küll laps üks päev ise mõistab“. See võib juhtuda – aga sina pead tänases päevas elus püsima. See tähendab, et sa ütled endale: „Minuga on tehtud midagi ebaõiglast. Ja mul on lubatud tunda valu.“

2. Ära jää üksi

Leia teised vanemad, kes on kogenud sama. Isegi üks usaldusväärne vestluspartner, kes mõistab, võib aidata sind läbi kõige raskemast ajast. Eesti tingimustes ei ole veel piisavalt tugigruppe – aga kirjuta mulle, kui sa seda soovid. Ma olen mõelnud tugigrupi loomisest.

3. Pane oma valu loovusesse

Kirjuta oma lapsele kirju, mida ta täna ei loe – aga võib-olla loeb homme. Tee salvestusi, päevikut, või kasvõi fotoraamat teie ühise loo hoidmiseks. See aitab sul hoida emotsionaalset sidet, isegi kui füüsilist kontakti pole.

4. Ära reageeri agressiooniga

See on kõige raskem, aga kõige olulisem: ära mine teise vanemaga samale tasandile. Ära hakka last tagasi „ümber kasvatama“ või tõestama, kui halb teine vanem on. Laps vajab ühte stabiilset, turvalist, armastavat poolt. Sina saad olla see – ka siis, kui kõik tundub katki.

5. Räägi, kui jaksad

Kui sul on võimalus – räägi sellest avalikult. Kirjuta artikkel, jaga kogemust anonüümselt, tee kasvõi postitus sotsiaalmeedias. Eestis ei muutu midagi enne, kui me hakkame rääkima. Mitte vaid juristide, vaid emade ja isade tasandil. Mitte vihaselt, mitte laamendades, mitte kisades, vaid suhestudes,nii et meid tahetakse kuulda. Loomulik, et on viha aga me ei saavuta vihaga suheldes midagi. Kirjuta mulle grete@gretekald.com ja Sinu lugu on oluline.

Võõrandamise tunnused, mida kohe ei märkagi

Vanemliku võõrandamise sündroom ei teki üleöö – see on hiiliv protsess, mille märke on alguses raske tuvastada:

Peen õõnestamine – "Ema/isa on kindlasti väsinud pärast tööd, seega ärme teda häirime" või "Kui sa tahad emaga/isaga aega veeta, siis mina saan aru, aga ta tavaliselt tüdineb ruttu..."
Informatsiooni blokeerimine – võõrandav vanem ei jaga teise vanemaga infot laste kooliürituste, arsti aegade või teiste oluliste sündmuste kohta.
Ülemäärane laste eest rääkimine – nartsissist vastab pidevalt laste eest küsimustele või selgitab, mida lapsed "tegelikult" tunnevad.
Süütunded – lapsele antakse märku, et teise vanemaga aja veetmine on kuidagi vale või tekitab võõrandavale vanemale valu.
Muutused lapse sõnavaras – laps hakkab kasutama fraase ja termineid, mis ei ole tema vanusele omased, kuid peegeldavad võõrandava vanema seisukohti.
Ambivalentsed tunded – laps ei suuda seletada, miks ta ühte vanemat ei taha näha või toob põhjendusi, mis tunduvad ebaproportsionaalsed või lausa väljamõeldud.

Mida saad teha sõltuvalt laste vanusest?

Väikelapsed (kuni 5-aastased)

Väikeste laste puhul on eriti oluline säilitada järjepidev kontakt. Nad ei mõista veel keerulist dünaamikat ja nende mälu on lühike.

Keskendu kvaliteetajale – isegi kui aeg on piiratud, tee sellest parim. Väikelapsed vajavad eelkõige turvalisust ja rutiini.
Hoia reeglid lihtsad – ära koorma last liiga paljude reeglitega või erinevustega vanemate kodudes.
Kasuta tehnoloogiat – kui füüsiline kohtumine pole võimalik, kasuta videokõnesid. Väikelaste jaoks on näo nägemine ja hääle kuulmine väga oluline.
Dokumenteeri kohtumisi – tee pilte, salvesta lühikesi videoid, mis aitavad mälestusi hoida ja saada tõendusmaterjali, kui see peaks tulevikus vajalikuks osutuma.

Kooliealised lapsed (6-12)

Selles vanuses lapsed hakkavad mõistma keerukamaid sotsiaalseid dünaamikaid, kuid võivad olla eriti vastuvõtlikud manipulatsioonile.

Ole huvitatud nende elust – küsi kooli, hobide ja sõprade kohta. Näita, et oled kohal isegi siis, kui füüsiliselt ei saa alati olla.
Väldi kriitilisi kommentaare – ära kunagi kritiseeri teist vanemat lapse kuuldes, isegi kui tegemist on nartsissistiga.
Õpeta emotsionaalset intelligentsust – aita lapsel oma tundeid ära tunda ja nendega toime tulla. See annab neile tööriistad manipuleerimise vastu.
Kaasa kooli ja teisi täiskasvanuid – informeeri õpetajaid ja teisi lapsega tegelevaid täiskasvanuid olukorrast, et nad saaksid pakkuda lisatuge.

Teismelised (13-18)

Teismelised on võimelised iseseisvalt mõtlema, kuid võivad olla eriti haavatavad lojaalsuskonfliktidele.

Austa nende autonoomiat – ära suru peale kohtumisi või suhtlust, kuid hoia uks alati avatuna.
Jaga faktilist infot – kui teismeline esitab küsimusi, vasta ausalt, kuid jäta emotsionaalne laeng välja.
Paku võimalusi neutraalseks kohtumiseks – kohtumised väljaspool kodu, näiteks kohvikus või pargis, võivad tunduda vähem ähvardavad.
Kasuta mediaatoreid – neutraalne kolmas osapool võib aidata taastada usaldust ja suhtlust.

Kui võõrandamine on juba kaugele arenenud

Kui võõrandamine on kestnud pikka aega ja lapsed väldivad aktiivselt kontakti, on olukord keeruline, kuid mitte lootusetu.

Kohtuta terapeutiline sekkumine – professionaalne abi, eriti terapeudilt, kes on spetsialiseerunud vanemliku võõrandamise sündroomile, võib olla hindamatu.
Järjekindlus ilma pealesurumiseta – jätka püüdlusi kontakti säilitada, kuid väldi survestamist. Saada sünnipäevakaarte, e-kirju, sõnumeid isegi siis, kui neile ei vastata. Jää empaatiliseks lapsevanemaks, mida nartsisisst ei oska pakkuda. Ta oskab "pliisida" ja " ära osta".
Töö iseendaga – võõrandatud vanemana võid tunda viha, kurbust ja abitust. Töö nende tunnetega terapeudi abiga aitab sul jääda tasakaalukaks, kui lapsed on valmis taas kontakti looma.
Juriidiline abi – kui olukord on äärmuslik ja lapse heaolu on tõsiselt ohus, võib olla vajalik juriidiline sekkumine. Konsulteeri alati lastekaitset tundva advokaadiga.

Mida ma soovin sulle öelda?

Vanemliku võõrandamise sündroom nartsissistiga on üks raskemaid emotsionaalseid katsumusi, millega vanem võib silmitsi seista. Pea meeles, et kuigi sinu endine partner võib väänata laste arusaama praegusest olukorrast, ei suuda ta hävitada teie varasemat sidet. Lapsed vajavad sind, isegi kui nad ei oska seda väljendada.

Kõige olulisem on säilitada kannatlikkus, emotsionaalne stabiilsus ja pidev valmisolek taaskohtumiseks. Isegi kui hetkel tundub, et oled lapsed kaotanud, ära anna kunagi alla – armastus ületab aja jooksul manipulatsiooni.

Kui sa oled see vanem, kes tunneb end tänaseks juba nähtamatuna – siis tea, et sa ei ole kadunud. Mitte oma lapse sees. Mitte oma väärtuses. Mitte oma õiguses armastada ja olla armastatud.

Lapsed võivad ajutiselt eemalduda, aga nad ei unusta sügavat emotsionaalset sidet. See võib vajada aega, kannatlikkust ja vahel ka täielikku allaandmist illusioonidele, et „süsteem päästab“.

Aga üks asi jääb: SINA. Su avatud süda. Su usaldus armastuse jõusse. Ja su valmisolek jääda lapsele nähtavaks – isegi siis, kui keegi teine tahab sind tema maailmast välja kirjutada.