Kui me ütleme “mõlemad pooled”, siis keda me tegelikult kaitseme?

Vaikimine loob vägivalda juurde! STOP vaimsele vägivallale!

Aasta viimasel päeval mõtlen ma alati sellele, millest me räägime liiga palju ja millest me ei räägi üldse.Me räägime väsimusest, läbipõlemisest ja keerulistest suhetest.Aga me ei räägi piisavalt ühest lausest, mis teeb rohkem kahju, kui me tahame tunnistada.

“Siin on alati kaks poolt.”

“Mõlemad peavad pingutama.”

“Me ei saa kellegi poolele asuda.”

Need laused kõlavad mõistlikult. Küpselt. Professionaalselt.Ja just seetõttu on nad nii ohtlikud.

Sest vaimne vägivald ja sundkontroll ei toimi kahe võrdse poole vahel.Need toimivad seal, kus üks kontrollib ja teine kohaneb, et ellu jääda.

Kui me nimetame seda olukorda konfliktiks, siis me ei jää neutraalseks.

Me valime poole.

Me valime selle poole, kellel on rohkem jõudu, rohkem kontrolli ja rohkem oskust jätta endast “rahulik” mulje.

Lahutusjärgses elus näen ma seda iga päev.Inimesed ei tule minu juurde küsimusega “kas see on vägivald”.

Nad tulevad küsimusega “miks keegi ei saa aru, mis tegelikult toimub”.

Väljastpoolt vaadates on kõik korrektne. Suhtlus on viisakas. Reeglid on justkui paigas.

Aga kuskil seal all on hirm. Pidev ettevaatlikkus. Tunne, et iga samm võib pöörduda sinu vastu.Ja sageli ka lapsed, kes tajuvad rohkem, kui me tahaksime uskuda.

Kui spetsialist, ametnik või pereliige ütleb sellises olukorras “ma jään neutraalseks”, siis ei jää ta tegelikult neutraalseks.

Ta jätab märkamata mustri.Ta vaatab üksikuid hetki, mitte tervikut.Ja ta annab kontrollile vaikse loa jätkuda.

Vaimne vägivald ei vaja karjumist.See vajab süsteemi, mis ei taha süveneda.

Ja kõige valusam koht on seal, kus räägitakse laste huvidest, aga ei kuulata lapsi endid.Kui lapse reaktsioone tõlgendatakse “mõjutamisena”, mitte keskkonna vastusena.Kui vanemalt oodatakse lõputut koostööd, isegi siis, kui koostöö tähendab enda ja lapse turvalisuse kaotamist.

Aasta lõpus tahan ma öelda midagi, mida 2026. aastal on vaja rohkem kuulda.

Neutraalsus ei ole alati voorus. Mõnikord on see lihtsalt mugavus. Mõnikord on see hirm vastutuse ees.Ja mõnikord on see teadmatus, mis maksab kellelegi väga kallilt.

2026 ei pea olema aasta, kus me räägime veel pehmemalt. See võiks olla aasta, kus me õpime nägema mustreid, mitte ainult sõnumeid. Kus me küsime vähem “miks sa ei saanud paremini hakkama” ja rohkem “kuidas see süsteem sind alt vedas”.

Kui see mõte teeb sind rahutuks, siis see on hea märk. See tähendab, et midagi olulist on lõpuks nähtavale tulemas.

Ja võib-olla on just see uus algus, mida me tegelikult vajame.

Vinget vana lõppu ja super powerit täis edu teile kõigile uude aastasse 2026!

Kohtumiseni uuel aastal!

Grete