Lahutus-järgne vägivald- miks lahkuminek ei lõpeta vägivalda – ja miks see vajab Eestis teistsugust mõtestamist

Eesti pere- ja lastetöö praktikas on sügavalt juurdunud arusaam, et lahkuminek on kriis, mille järel on võimalik liikuda rahunemise ja koostöö suunas. Enamik sekkumisi, alates perenõustamisest kuni kohtulike kokkulepeteni, põhinevad eeldusel, et mõlemad vanemad soovivad lapse heaolu ning et konflikt on vastastikune ja ajutine. On peresid, kus see ka nii on. Kuid üha sagedamini kohtume olukordadega, kus lahkuminek ei too leevenemist, vaid pikendab ja süvendab lapse ning ühe vanema psühholoogilist koormust.

Perevägivalla uus dokumentatsiooni vorm, mis aitab päästa ohvreid.

Rahvusvahelises teaduskirjanduses kirjeldatakse seda nähtust post-separation abuse’i ehk lahutusjärgne vägivald mõiste kaudu. See kontseptsioon ei kirjelda mitte „uut konflikti“, vaid olemasoleva kontrolli ja vägivallamustri jätkumist pärast paarisuhte lõppu. Oluline on mõista, et tegemist ei ole üksnes suhtlemisraskuste ega kõrge konfliktiga, vaid kvalitatiivselt teistsuguse dünaamikaga, kus võim ei ole jaotunud võrdselt.

Eestis puudub hetkel ühtne keel ja raamistik, mille abil sellist dünaamikat süsteemselt märgata. Praktikas tõlgendatakse post-separation abuse’i sageli kui vanemate omavahelist suutmatust kokkuleppeid täita, emotsionaalset ebaküpsust või „lahendamata lahkuminekut“. Selline tõlgendus ei ole pahatahtlik, vaid tuleneb professionaalsetest mudelitest, mis on olnud kasutusel aastaid ning mis ei arvesta piisavalt kontrolli, sunduse ja hirmu rolli.

Üks olulisi nüansse, mida Eesti praktikas on vaja rohkem teadvustada, on see, kuidas kontroll pärast lahkuminekut institutsionaliseerub. Kui enne toimus mõjutamine peamiselt suletud ruumis, siis pärast lahkuminekut liigub see sageli suhtluskorra, ametlike pöördumiste, korduvate vaidluste ja lapsega seotud otsuste tasandile. Vägivald ei kao, vaid muutub normatiivseks, kasutades keelt, mis on süsteemile tuttav: „koostöö“, „mõlema vanema võrdsed õigused“, „lapse vajadus mõlema vanema järele“.

Vaimse vägivallaga tegelev ühendus Safe & Together mudel aitab siin teha olulise eristuse. Küsimus ei ole selles, kas laps vajab mõlemat vanemat, vaid selles, kuidas ühe vanema käitumine mõjutab lapse turvalisust ja teise vanema võimekust vanemlikku rolli täita. Eesti praktikas jääb see seos sageli sõnastamata. Selle asemel keskendutakse vanemate vahelisele suhtlusele, eeldades, et parem kommunikatsioon toob automaatselt parema tulemuse lapsele.

Teine oluline nüanss on lapse käitumise tõlgendamine. Eestis kohtab endiselt hoiakut, et laps „valib poole“, „manipuleerib“ või „on mõjutatud“. Post-separation abuse’i ehk lahutusjärgse vägivalla dünaamika raamistik toob siia teistsuguse vaate. Lapse käitumine ei ole strateegiline valik, vaid kohanemine keskkonnas, kus ta peab arvestama erinevate emotsionaalsete ja psühholoogiliste riskidega. Neuroteaduslikult tähendab see pidevat stressireaktsiooni, kus laps õpib ennast reguleerima vastavalt sellele, milline käitumine vähendab pinget ja ohtu.

Eestis on vaja rohkem teadlikkust sellest, kuidas koostöönõuded võivad muutuda kontrolli jätkamise vahendiks. Kui üks vanem kasutab lapsega seotud teemasid, et säilitada mõju ja järelevalvet teise vanema üle, võib sund koostööle suurendada kahju, mitte seda vähendada. See ei tähenda, et koostöö ei oleks eesmärk, vaid et koostöö eeldab teatud turvalisuse taset, mida kõigis peredes ei ole.

Rahvusvahelised koolitused ja praktikad, sealhulgas Dr. Cocchiola juhendamisel arendatud lähenemised, rõhutavad, et spetsialisti roll ei ole otsida kompromissi iga hinna eest, vaid mõista, millal neutraalsus muutub sekkumiseks kontrolli kasuks. See on eriti oluline väikese riigi kontekstis, kus spetsialistid töötavad sageli mitmes rollis ning tunnevad survet „asju toimima panna“.

Lahutusjärgse vägivalla mõistmine ei eelda senise praktika hülgamist, vaid selle täiendamist. See tähendab täpsemat keelt, paremaid hindamisküsimusi ja teadlikumat tähelepanu võimusuhetele. Eestis on olemas väga pühendunud ja professionaalne lastetöö kogukond. Just seetõttu on oluline tuua siia ka need rahvusvahelised teadmised, mis aitavad spetsialistidel keerulistes olukordades rohkem näha ja vähem eksida.

Lahkuminek ei lõpeta alati vägivalda. Mõnikord muudab see selle lihtsalt sotsiaalselt aktsepteeritavamaks ja raskemini tuvastatavaks. Spetsialistide teadlikkuse kasv ei ole kriitika, vaid võimalus tugevdada oma professionaalset mõju ja pakkuda peredele tegelikult turvalisemat tulevikku.

Autori taust

Käesolev artikkel põhineb minu traumateadlikul tööl ning rahvusvahelistel täiendõpingutel perevägivalla, trauma ja lapsekeskse sekkumise valdkonnas. Olen läbinud Safe & Together™ mudeli koolitusi, täiendanud end ISNAF-i kaudu traumaregulatsiooni teemadel ning õppinud süsteemset ja vastutuspõhist lähenemist Dr Cocchiola juhendamisel. Teen koostööd erinevate Eesti ja rahvusvaheliste spetsialistidega, kelle töö keskmes on kõrge konfliktiga pered, post-separation abuse ehk lahutsus-järgne vägivald ning lapse psühholoogilise turvalisuse toetamine.

Vaimse Vägivalla Tugi tegeleb spetsialistide ja organisatsioonide koolitamisega vaimse vägivalla dokuemnteerimisel ja selle protsessimisel, mis on Eesti seadustega kooskõlas .

Koolitaja ja Terapeut Grete Kald