Me keegi ei soovi suhet, kus me peame olema lapsevanemaks oma partnerile. See pole armastus, see on väsitav rollimäng, mis kurnab ja viib meid kaugemale tõelisest läheduse kogemusest. Kuidas me sinna aga jõuame? Kuidas juhtus nii, et üks osapooltest peab hakkama täitma vastutust, mis tegelikult peaks olema jagatud kahe täiskasvanu vahel?
Suhe, kus üks partneritest võtab enda kanda lapsevanema rolli, pole kunagi võrdselt jagatud. See on dünaamika, kus üks osapool on pidevalt see, kes vastutab, hoolitseb, planeerib ja otsustab, samal ajal kui teine osapool justkui "kasvab" selles suhtes. On lihtne mõista, kuidas selline suhe hakkab järk-järgult kurnama. Üks inimene peab olema tugev, samas kui teine võib endale lubada nõrkust, ja kuigi nõrk olla on inimlik, ei peaks see kunagi olema ainus viis, kuidas suhet hoida.
Kuid miks me üldse sellise dünaamika loome? Kas see on hirm üksinduse ees, soov "päästa" teist inimest või midagi muud? Tõde on, et kui me võtame endale lapsevanema rolli oma partneri kõrval, siis oleme me ise loobunud oma vajadustest ja unistustest, lootes, et partner ühel hetkel “kasvab suureks” ja hakkab käituma kui täiskasvanu. Ent tegelikkus on see, et niimoodi me mitte ainult ei lämmata iseennast, vaid anname ka oma partnerile sõnumi, et nad ei pea kunagi muutuma. Me lubame neil jääda mugavustsooni ja väldime tegelikke probleeme, millega suhe silmitsi seisab.
Suhe peaks olema kahe täiskasvanu vaheline partnerlus. Me vajame partnerit, kellega jagada vastutust ja elu koos ehitada, mitte kedagi, keda tuleb pidevalt kasvatada ja suunata. Kui see ei toimi, on aeg vaadata sügavalt peeglisse ja küsida: miks ma olen selles suhtes? Kas see täidab mind või on see veel üks projekt, mis imeb minust välja eluenergia?
Oluline on mõista, et me väärime suhet, kus mõlemad osapooled on võrdsed. Kui sa tunned, et oled oma suhtes lapsevanema rollis, siis on aeg teha midagi teisiti. See pole armastus, mida sa otsisid, ja kindlasti pole see ka see, mis teeb sind õnnelikuks.
Tegelikult on kõik vastused juba meie sees. Peame olema ausad iseenda vastu ja küsima: kas see on see, mida ma tõeliselt tahan? Kas ma tahan jätkata suhtes, kus pean olema tugev kogu aeg, samal ajal kui teine osapool lihtsalt eksisteerib? Kui vastus on ei, siis on aeg hakata tegema otsuseid, mis viivad sind tagasi tõelise armastuse ja võrdsuse juurde.
Mida iseendas muuta, et suhe muutuks? Sest kui me muudame iseenda suhtumist, muutub ka suhe.
Me kõik väärime suhet, kus me saame olla täiskasvanud ja kus me ei pea kandma vastutust, mis ei kuulu meile. Partnerlus tähendab jagatud teekonda, mitte seda, et üks meist peab teist pidevalt juhendama ja kasvatama. Kui me leiame julguse sellest dünaamikast välja astuda, siis saame lõpuks kogeda seda tõelist armastust ja läheduse sügavust, mida me kõik otsime.
Comments